INDIA KANEP

India kanep on tuntud üle 1000 aasta. Indias kasutati teda kultuslikes rituaalides. Iidsed kanepi kasutamise traditsioonid on Hiinas ja Egiptuses. USA-sse jõudis kanep 20.sajandi algul Mehhikost. Siis kasutasid kanepit mustanahalised džässmuusikud, 20-tel aastatel ka teised muusikud. Venemaal kasutasid aastatel 1920-30 Volga-äärsed näljahädalised nälja vaigistamiseks. 1946-53 kasutasid kanepit GULAG-i vangid, 1970.a. alates Venemaa allilm ja üliõpilased, 1980.a. alates sotsiaalselt kindlustatud kihid. 1960-tel aastatel viisid hipid kanepi tarvitamise epideemiani. Noortel tõrjus kanep välja õlle. Aasias ja Lähis-Idas kasutati kanepit sajandeid valuvaigistina. Kaasajal on selgunud, et kanepil on väga vähe positiivseid toimeid, kuid palju ja tugevaid negatiivseid toimeid. Ravimina ei ole ta end õigustanud.



Toime

Kanepit tarvitatakse kolmel kujul: kanepi lehtedest tehakse lehepuru ja seda suitsetatakse (marihuaana). Kanepi vaiku nimetatakse hašišiks, seda segatakse tubakaga ja suitsetatakse või tarvitatakse hašišit suu kaudu sisse võetuna. Kanepi õli tilgutatakse sigaretile või tubakale ja sellisel viisil seda suitsetatakse. Veresoonde kanepit süstida ei saa, kuna ta vees ei lahustu. Kanepis on üle kümne toimeaine. Neist olulisim on tetrahüdrokannabinool (THK). See aine lahustub hästi rasvas. Seetõttu tungib ta kiiresti ajju ja närvirakkudesse. THK ladestub rasvkoes, kust ta imendub pikema aja jooksul uuesti verre: ühekordse suitsetamise juures nelja päeva jooksul, regulaarse suitsetamise korral kuni kuue kuu jooksul. Seetõttu kestab THK toime tunduvalt kauem kui suitsetamine. THK tungib läbi närvirakkude kestade ja ladestub närvirakus. Peale ühe suitsu tõmbamist säilib THK närvirakus kolm kuud.

Eelkõige kahjustab THK mälusüsteeme ja neid ajustruktuure, mis tegelevad olukordade hindamisega ja tegevuse motiveerimisega. Närvirakud annavad üksteisele signaale spetsiaalsete ühenduste-sünapsite-kaudu. Aineid, mis sünapsites signaale üle kannavad, nimetatakse mediaatoriteks. THK kuhjub sünapsipiludes ja häirib nii närviraku tööd kui sünapsi tööd. Tulemuseks on see, et närvirakud saavad väärinformatsiooni toimunu kohta ja see vallandab ajus terve väärreaktsioonide ahela.

Iga suitsetamise ajal toimib kanep isemoodi: toime sõltub annusest, eelnevast meeleolust, kogemustest. Algajad suitsetajad on eriti tundlikud: neil võib tekkida stress ja meeleolu alanemine.

Rasvkoest pika aja jooksul verre imenduv THK võib tekitada joovet, hirmu ja nägemusi ka siis, kui kanepit ei ole mitu päeva suitsetatud. Neil, kes suitsetavad üle nelja kuu, on ajukahjustused pöördumatud.



Kehalised (füüsilised) nähud

Kanepi suitsus on tõrva ja vähki tekitavaid aineid (kantserogeene) rohkem kui tubakasuitsus (kokku umbes 109 erinevat ainet). Seetõttu on kanepisuitsetajatel sageli kroonilised hingamisteede põletikud. THK laiendab veresooni, samas tekib südame pekslemine ja vererõhk tõuseb (oht südamehaigetele!). Hapnikusisaldus veres langeb. Tavaliselt ergas silmavaade tuhmub. Kätes-jalgades võib esineda tõmblusi, häirub tasakaal.

Veres langeb suhkru tase: suu kuivab, tekib suur magusaisu. Kasvuhormooni tootmine pidurdub, ühes sellega pidurdub nii vaimne kui füüsiline areng.

Algne hüperseksuaalsus läheb kiiresti mööda: marihuaana tõrjub seksi välja ("kahte armastust ei ole!"). Sageli tekib meestel impotents, naistel menstruatsioonitsükli häired. THK läheb ema verest lootesse, laps sünnib narkomaanina, näoluude ja peaaju kahjustustega. Imik imeb THK endasse emapiimaga ja kasvab üles narkomaanina ning ajukahjustustega inimesena. THK "parandab" geneetilist koodi ja see kodeerib narkomaania kui käitumisviisi.

Meestel väheneb seemnerakkude (spermatosoidide) arv. Marihuaana tarvitajad on väheviljakad, lapsed neid ei huvita ja lapsi nad ei taha. Võivad esineda väärarendid ja iseeneslikud abordid.



Toime psüühikale

Kui kanepit tarvitatakse koos piiritusejookidega või mõne teise narkootilise ainega, on toimed ettearvamatud. Kanepi toime ilmub umbes 30 sekundi jooksul suitsetamise algusest alates, toime tipp on umbes 4 tundi hiljem, toime kaob umbes 8 tundi hiljem.

Häiritakse une faasid, une rütm tervikuna ja see hakkab segama ümbruse normaalset taju ja häirib psüühilist tasakaalu. Kaob aja ja ruumitaju, inimene ei taju enam distantsi ega oma jäsemete pikkust. Suuremate annuste korral kaob inimese "mina", see sulab kokku universumiga ja lahustub selles. Võib tekkida põhjuseta hirm, paanika ja jälitusluulumõtted. Psüühikahäired on tuntud sajandeid. Moslemid panid juba keskajal tähele, et marihuaanasuitsetajad ei taha tööd teha, neil on aeg-ajalt segasushooge, nad on hajameelsed, ei suuda mõtelda ja neil ilmnevad vaimuhaiguse tunnused.

Egiptuses on vaimuhaiglate patsientidest 27% marihuaanasuitsetajaid, muus maailmas ulatub see arv 10%. Vaimuhaigus võib tekkida esimese suitsu järel, siis ta kestab 3-4 päeva. Regulaarsed suitsetajad saavad psühhoosi (vaimuhaiguse) eluks ajaks. Eriti tundlikud on THK toimele teismelised: risk haigestuda on nende seas kaks korda suurem tavalisest. THK võib tekitada ka kroonilise vaimuhaiguse: skisofreenia.

Regulaarseks suitsetamiseks loetakse üks sigaret nädalas. Siis tekib reaalsustaju häirumine (derealisatsioon). Argipäev tundub igava ja mõttetuna. Olulisena tunduvad ainult kanepi suitsetamisest saadud elamused. Kaob huvi argipäeva vastu, tahe, algatusvõime, vastutustunne, auahnus, otsustusvõime, miimika. Suitsetajad triivivad läbi elu: neil kaob stiimul elada inimese kombel, nad lihtsalt eksisteerivad...



Vägivald

Vägivald ja kuritegevus on varjatud:

* suitsetamisest loobunutel tekib depressioon, pahurus ja agressiivus

Julmust ei tekita kanep kui selline, vaid kanepi toimeaine THK toime ajusse ja sellest tingitud inimese julm ning jõhker käitumine.



Kaugtagajärjed

Igapäevane elu tundub igav ja keeruline, see tekitab ebakindlustunde. Kanep kaotab ebakindlustunde, süütunde ja tusatuju. Reaalsus moonutatakse, tegelikkuses on kõik illusioon. Tundub, et kõik lahendused on leitud, kuid tegelikult seiskub suitsetaja areng. Tekib arengupidurdus: inimene jääb lapselikuks, abituks ja täielikult teistest sõltuvaks, s.o. ta ei saavuta sotsiaalset küpsust. Sotsiaalse küpsuse saavutamiseks peab saama hariduse, õppima suhtlema, leidma töö ja oma rolli ühiskonnas, looma perekonna. Kanepi suitsetaja võtab tegelikkust sellisena, nagu seda peegeldavad THK toimed. Ajapikku kaob eufooria (kaif), suits annab parimal juhul lihtsalt talutava enesetunde. THK hakkab loomulikke positiivseid tundeid asendama, ta muutub harjumuseks, tema abil püütakse elulisi probleeme lahendada. Tekib sõltuvus kanepist.

Füüsiline (kehaline) sõltuvus tähendab seda, et häiritud on siseelundite talitlus. See võib olla, võib mitte olla, see ei ole oluline!

Tõeline sõltuvus on alati psüühiline: inimese enda sisemine vajadus aine järele ja vastupandamatu soov seda ainet tarvitada.



Narkomaani psühholoogia
Kõik vajadused on rahuldatud. Hirmu ja süütunnet enam ei ole. Seksuaalsus surutakse maha, oluline on ainult kanepi tarvitamine. Üldine anesteesia (tundetus): tähelepanu suundub kehalt kanepile ja selle tarvitamisele. Mälus kinnistub (fikseerub) õndsustunne: kanepit sa armastad üle kõige! Muu ei ole enam võimalik: sa unustad lähedased, sa kaotad huvid! Isiksus kahestub: ümbrusetaju muutub, meeleolu alaneb, tekib enesevihkamine, viimase abinõuna enesekaitseks narkomaan tapab oma peegelpildi-narkomaani, s.o. iseenda. Tekib "klaaskuppel": inimene on täielikult kanepi võimuses, kõik on OK! "Klaaskuppel" kaob: reaalne maailm on pealetükkiv, ärritav ja tekitab pahurust ning depressiooni. Sellest maailmast on vaja välja saada: tekib himu uuesti kasutada kanepit, järgneb kanepi suitsetamine ja tekib uus "klaaskuppel"... ... "klaaskuplid" vahelduvad reaalse maailmaga ja nii elu lõpuni...

THK on salakaval: toime tuleb aegamööda ja märkamatult!



Väike leksikon
Sõltuvus: vältimatu aine tarbimine, mida inimene ei suuda kontrollida. Füüsiline sõltuvus: ainult võõrutusnähud, mis näitavad eelkõige siseelundite talituse häiret. Psüühiline sõltuvus: see on peamine, see hoiab inimese tegelikult kanepi lõa otsas. Selle tunnuseks on korduvad tagasilangused, s.o. vältimatu perioodiline aine tarbimine. Tugevdamine: kanepi hankimist ja tarvitamist tingiv käitumine muutub tõenäoliseks. Tegevuse peaeesmärk: hankida kanepit, et seda tarvitada ja kogeda naudingut. Tasu: kanep e.tugevdaja. Negatiivne tugevdamine: ärevuse ja võõrutusnähtude vältimine. Tolerants: harjumine ainega ja tarvitatava aine koguse järk-järguline suurenemine. Sellega püüab organism ennast kaitsta kanepi toime eest. Tolerants säilib mälus. Abstinents: teise nimega võõrutusseisund. Tekib siis, kui regulaarsesse kanepi tarvitamisse tekib vahe. Kanepi tarvitajatel esineb võõrutusseisund: ei esine füüsilisi nähte, küll aga esinevad nähud autonoomse (vegetatiivse) närvisüsteemi poolt. Eufooria (kaif): tugev heaolu (õndsuse) tunne. See võib kiiresti muutuda pahuruseks ja meelepeteteks.





Kuidas saadakse narkomaaniks

Enamus tulevasi narkomaane ei paista silma halva käitumisega koolis ja nende suguvõsas ei ole narkomaane. Narkomaania tekke kohta on üle 40 erineva teooria.

Kindel on see, et narkomaania on õpitud käitumine. Päris kindlasti on oma osa isiksusel, uudishimul, kaaslaste mõjul, perekonnal jms. Tulevasel narkomaanil on kalduvus imiteerida ja treenida imitatsioone. Nad on vastuvõtlikud ümbruse mõjule, neil on suured ootused ja suur soov "tasustamise" järele.

Kindel side on narkomaania ja suitsetamise vahel: 20 või rohkem sigaretti päevas on võrdne 20 riskifaktoriga. Suitsetamine on reeglite rikkumine, järgmine samm on kiire tulema. Ilmuvad alkohol, marihuaana või lenduvad lahused, heroiin.

Väga tihe side on perekondliku olukorra, vanemate huvi või huvipuuduse ja noorukite narkootikumide tarbimise vahel. Halvad suhted perekonnas on suur riskifaktor. Samuti on riskifaktoriks konfliktid koolis.

Emotsionaalselt tasakaalustamata, halva käitumiskontrolliga ja halva stressitaluvusega noorukid on samuti ohustatud. Uudishimu, liigne enesekindlus ja väär arusaam sõprusest on narkootikumide tarvitamist soodustavad nähtused.



Narkomaania staadiumid

Narkomaania ei teki järsku. Tal on oma kujunemise aeg, seaduspärasused, tunnused ja arengustaadiumid.



1.staadium

Inimene otsib vahendit, et muuta oma meeleolu ja tajumist. Enamus säilitab ohutunde ja ei kaota kontrolli enda üle. Kuid kõigil see ei õnnestu.

Tulevasele narkomaanile annab just narkootikum näilise kontrolli tunde, "mina" terviklikkuse ja näilise vabanemise tunde. See viib armusuhteni inimese ja narkootikumi vahel. Normaalsed suhted häiruvad, kaob mõtteline loogika, inimest hakkab juhtima alateadvus. Enamus püüab seda varjata viimase võimaluseni: valetatakse endale ja teistele, otsitakse lohutust asjades ja üleelamistes. Teiste inimestega usalduslik suhe kaob. Esiplaanile kerkivad tunded ja impulsid, tekib väikese lapse loogika. Narkomaan hakkab pidama väära käitumist normaalseks ja normaalset käitumist vääraks. Tal kaob hingeelu, lähedus ja intiimsus. Tekib illusoorne maailm. Probleeme ei lahendata, need lükatakse kõrvale. Inimlikud suhted jäetakse narkootikumi pärast kõrvale. Kõige tähtsamaks muutub narkojoove ja taju muutus. Inimesed ei ole enam olulised. Narkootikum tekitab vajaduse iseenda järele, ta annab alati garanteeritud efekti ja ei vea selles suhtes kunagi alt. Ta ei sõima ja ei ähvarda, ta annab alati seda, mida temalt oodatakse.



2.staadium

Narkomaan on inimliku "mina" maha surunud ja tema üle kontrolli saavutanud. Tekivad uued sõbrad. Narkomaani käitumine on järjest rohkem sõltuv narkootikumist.

Kaif hakkab tekitama ebameeldivaid järellainetusi (võõrutusseisundeid). Perekonnas tekivad tülid. Perekonna pretensioonid lükkab narkomaan tagasi: "Te ei saa millestki aru!"

Narkomaan püüdleb selle poole, et perekond peaks teda süüdimatuks ja et ta ei vastutaks ise millegi eest, et kõik teised pereliikmed vastutaksid tema eest. Siis oleks narkomaanil vaba mänguruum: ta poleks enam pereliige vaid probleem. Ta võtab ohvri poosi: keegi ei mõista teda.

Narkomaan on tõesti ohver, kuid ta on narkootikumi ja iseenda ohver, mitte kunagi aga ümbruskonna ja perekonna ohver!



3.staadium

Narkootilise joobe maagiline mõju kaob-tekib harjumine. Narkootikum pole enam eriline, ta kaotab oma võlu ja külgetõmbejõu. Narkomaanile tähendab see viimast reetlikkuse ja petmise astet.

Ümbrusega kaob kontakt: mõte hakkab nõrgenema ja narkomaan ei tunne enam tegelikkust ära. Ta ei mäleta enam, kellele ta valetas. Tema "mina" lahustub järjest rohkem, tekib pidev hirm ja õud. Narkomaan vihkab seda, keda ta peeglis näeb. Viimane katse kontrollida olukorda on minna hulluks või tappa see, keda ta peeglis näeb. Ta ei pea seda enam inimeseks ja tapab oma peegelpildi.